Tähtis päev 06.10.2009

Hommikul tuli vanaema mind hoidma, kuna emme pidi kooli minema. Alguses olin küll õnnetu aga teadsin, et emme tuleb lõunaks koju. Pidime emmega minema minu kõrva protsessorit programmeerima. Kui emme koju tuli sain lõunaks süüa ja panime riidesse, et minna arsti juurde. Emme vist oli nii elevil, et unustas videokaamera maha siis unustas minu joogitopsi maha ja lõpuks avastas, et lutti ka kaasas ei ole. Sõitsime uuesti koju ja võtsime minu asjad. Lõpuks olime arsti ukse taga. Siis kutsuti meid sisse ja mulle anti igasugu huvitavaid mänguasju. Lõpuks pandi mulle saatjarõngas pea külge ja kõrva külge läks mikrofon ja protsessorisse programmeeriti kohe mitu programmi (mida emme siis hakkab kodus iga nädal kõrgemaks tõstma, et ma saaksin paremini kuulata või kuulda ja kuulma õppida). Siis lasti ka minul kuulata. Hetkel tundus, et äkki oli midagi- kuid mänguasjad olid huvitavamad ja kodus mul selliseid ei ole. Püüdsin kõigest väest igasugu mänguasju endale kokku krahmata- jube lahe oli pall, mis tegi piiksuvat häält ja isegi arstile tundus, et äkki ma ikka kuulengi midagi. Ma reageerisin kuidagi vagusalt. Emme muidugi oli natuke kurb, kuna ta ootas midagi muud. Kuid arsti lohutas, et ma ei oskagi veel kuulata võibolla ma isegi kuulen aga ma ei oska seda kuulmisega seostada.